Aprillikuu koolinädalal imestasin, et kas tõesti on meil suurem osa selleaastast kooli juba tehtud ja ainult 2 koolinädalat veel jäänud.
Aeg ikka lendab. Sellest hetkest hakkas mul kuklas midagi pidevalt meelde tuletama, et BLOGI BLOGI BLOGI ja ÕPIMAPP KORDA ÕPIMAPP KORDA ÕPIMAPP KORDA, sest need asjad peavad kooli lõpuks viksis ja viisakad olema.
Mulle väga meeldib mõte blogist, aga nagu näha, seda lisaaega leida ja ka võtta on suht raske. Ja vaimuvaeselt ei saa ka arvuti taha istuda, nii saab seal ainult istuda, aga mitte kirjutada. Tarbida, mitte anda.
Niiet ma väga tahan kõik koolitööd ära teha ja enda jaoks hästi ja see oleks päris nüri, kui ajanappusest kehvad tööd tuleksid.
Sel aprillikuu koolinädalal saime rohkem infot praktika kohta, mis kus ja millal. Hetkeseisuga mul veel praktikakohta leitud pole, aga pole lugu, sooviavaldusi kirjutades olen mitu head praktikatundi kogunud ja abiks seegi. Edenemismärke on ka näha, nagu ikka praktika puhul- mida peenema ja kenama kirja teele saadan, seda suurema tõenäosusega vastatakse ka. Küll eitavalt, aga siiski! Niiet küll ma oma enese-esitluse ajapikku veelgi filigraansemaks saan ja küll mind lõpuks ära võetakse. Teisalt ma ka mõistan, mu valikud on hetkel tehtud mu huvide põhjal ja suurfirmad- neil pole vajadust ja väiksed profid- neil pole mahti. Täpselt nende sõnadega. Niiet mõistan! Ja õnneks mul on oma pereettevõtteid ka, niiet praktika tegemata ei jää.
Kool läks sel nädalal ka mega huvitavaks (aususe huvides- enne oli väga huvitav, nüüd siis mega), kuna algasid tööprotsessi tutvustavad tunnid. Sain lõpuks vastuse küsimusele oma peas, et kuidas see kujundusgraafiku töö ikka käib. Kuidas täpselt, mis järjekorras jne jne. Ja tüpograafia tunnid ka- olen enda jaoks avastanud täiesti uue ja põneva maailma. Ja õnneks jätkuvalt on see eriala mulle meeldiv ja soov õpinguid jätkata tugev. Lemmikainetest tuleb kohe veel juttu ja olen leidnud ka ühe mitte-nii-lemmiku, milleks on fotograafia. Mulle pole selle vastu muidu midagi, vastupidi, meeldib pildistamine ja pildikeel, aga see peegel-aparaat on nii võõras ja mu võhiklikkuse tõttu ka mõttetuna tunduv, sest mul on ju TELEFON ja oma juuksuri-ettevõtluses olen päris hea pildistamis-taseme saavutanud (oma arvates), et jah. Tundub mõtetum. Aga see on ainult minu jaoks nii, sest seda peegli -kaamerat ma omale osta ei plaani ja seetõttu motivatsioon tunnis on kohe kehvem. Aga püüan ikka õppida. Geomeetria tunnis täitsa näen, et joonestamine arendab kujutlusvõimet kujundeid näha, neist läbi näha, joonistelt tervikust aru saamist. Sel nädalal sain aru ka graafika-tundide olulisusest. Silmaringi laiendav- jah, ajalooliselt oluline etapp- jah, saan aru, miks ta on õppekavas. Ta täiesti arendab mõtteid, kuidas leida idee, ajurünnak. Et kui on ette antud teema, siis kuidas sa seda tõlgendad? Kuidas seda võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt esitleda, ilma teema sügavust ( ja selle linoleumi sügavust ka) kaotamata. Ja kui oledki leidnud oma idee, siis selle kallal nokitsedes ja mõtteid mõlgutades võib juhtuda, et hakkad endas kahtlema. Ühesõnaga mõttetöö arendamiseks ja otsuste tegemiseks on graafika tund õpetlik. Kõige muu ilmselge kõrval.
Otsuste tegemine ja eneses kahtlemine tuli mul tööprotsessi käigus ette ka. Sul on ülesanne, logo. Sa teed uurimustööd, briifingu. Sa tead suunda, kuhu minna. Ent otsustada mis on tähtsaim- kas logo peaks olema kliendi iseloomuga, kui tegemist on loominguga tegeleva ettevõttega? Aga et teda saadaks edu, tuleb kogu konseptsioon ehitada üles väga sarnaselt, nagu edukamad on selles valdkonnas juba teinud. Sama, üsna piiritletud stiil, terves maailmas. Kust maalt jääda piiridesse, näida professionaalne. Kust maalt näidata kliendi elurõõmu ja mängulisust? Keda kuulata- sihtgruppi, tarbijat. Või klienti. Või neid maailma-reegleid. Ja kõigele lisaks, kuidas paned sinna logosse selle õrnuse ja õhulisuse, mis seal peab olema, aga mis ei muudaks logo universaalsust - et see kõnetaks igast soost inimesi.
Ja siis kõhklengi! Mina tean, millise logo ma teeks, kui ma oleksin see klient. Aga kas see läheks ikka kliendi loominguga kokku, esindaks seda? Sellepärast tekibki mul küsimus, et kuhumaani ma klienti suunata tohin. Kui ta muudaks fotode iseloomu, toone ja toode jääb samaks, siis sobib ka mu logoeelistus. Aga see pole ju minu töö, mu töö on hetkel- logo- värv- tüpo. Aga siiski- mis on olulisim? Näidata kliendi originaalsust või järgida toimivat eduvalemit. Ja KUIDAS OMETI neid kahte kokku panna.
Mul on miljon ilusat logo, mis sobiks, aga KAHTLEN, mis kriteeriumid olulisimaks seada. Ja ma peaks ju seda teadma.
Saan vist aru agentuuri eelisest. Ideede põrgatamine ja koosolekud idee kujundamise protsessis tunduvad ikka väga mõistlikud. Niiet palun põrgatada mulle siia alla kommentaarikasti, et mis värk on.
Mainin lõpetuseks sellist fakti, et keegi võib-olla ostis liiga suure summa eest liiga palju erialaseid raamatuid, mida ta valis netiavarustest hommikutundideni ja mida on nüüd täpselt sama palju aega lugeda, nagu seda blogi kirjutada…
Add comment
Comments