Algus!

   Pikalt mõttes olnud plaan- kunagi kindlasti digi,-kunsti ja töömaailm omavahel ühendada sai lõpuks ellu viidud. Küll alles esimesed sammud, aga ilmselgelt kõige olulisemad selle plaani täitmiseks. Otsus saada vastav haridus, otsus kuhu kooli minna, mis kujul õppida; otsus õpinguteks aega võtta. Minu õnneks mõtles kodulinnas asuv ametikool just sel hetkel pakkuda õpet just mulle vajamineval erialal. Ja veel TASEME õpet. Mitte lihtsalt kiiret-kallist zoomi koolitust, vaid TASET! Karjäärinõustaja ütles, et tase(meõpe) on väga tähtis ja selle baasil avaneb mulle igal juhul rohkem võimalusi ja diplomeid, kui muudviisi lähenedes. Seda polnud vaja kaks korda õelda- see oli ammu selge, et ma tasemel tahtsin olla ja nii ma Kuressaare Ametikooli Kujundusgraafika erialale kandideerisingi.

 Pääsesin katsetele. Ühest küljest teadsin, et mul läheb hästi, teisalt ehmatas mind katsete loovtöö ülesanne veidi ära: kujundada plakat. Nonii, aga selleks ma ju tulingi siia, et teada saada, kuidas plakatit kujundada… ma ju veel ei oska. Lubati internetti kasutada, et leida kiirelt plakati-kujundamise-õpetus. Tundsin, et olin kahevahel- kas näidata ikka seda oma ausat taset- seda, et ma ei tea veel täpselt, mida kuhu paigutada. Või tõesti nüüd spikerdada  netist.  Just nii- spikerdada. Nii ma end tundsin. Tegin siis midagi vahepealset, guugeldasin EKA plakateid, piilusin ainult ühe silmaga teksti ja info asukohta ja rohkem abi ei otsinud. Ei tundunud õige. Idee mul oli, päris hea ja põhjendatud ka. Soovisin selle esitada nii, nagu ma päriselt olen- ei mingit hariliku pliiatsiga ettetegemist ja joonlaua kasutamist.  Aeg oli ju ka piiratud. Pärast muidugi tuli natuke nutt peale (niimoodi sümboolses mõttes), kui nägin, et aega sai kasutada täpselt nii kaua kui tahtsid ja teine pisar tuli, kui kõrvallauas istuva neiu joonlaua ja hariliku pliiatsiga maalitud IMELIST  ilukirja silmasin. Nagu päriselt! Imelist! Hariliku pliiatsi ja joonlauaga tehtult... Mul oli selleks ajaks oma poolaus tasemenäitaja-plakat ammu valmis, kui näed teine, tegelikult juba ettenähtud aja otsasaamisel, alles alustab puhtandit… imelist sümmeetilist puhtandit.

  “No mis seal ikka”, mõtlesin. Olengi ehe mina oma pooltoore plakatiga, mis tegelikult oli ju hoopis midagi visandilaadset ja EHK nad näevad, et mul on tõsine tasemepuudus ja otsustavad mind selles mures abivalmilt aidata. Ja huh, õnneks nii läkski.

   Sain kooli sisse ja lõpuks jõudis kauaoodatud esimene koolinädal ka kätte. Igal sammul tundsin, et olen tõesti ÕIGES kohas, sama põnevil ja elevil nagu päris õpilane esimesel septembril esimesse klassi astudes, uue koolikoti lõhn ninas. 
 Need emotsioonid olid tegelikult väga loogilised, sest joonistamine, digikunst on mulle südamelähedaseks hobiks juba tükk aega olnud ja pigemini lausa nagu teraapia rolli täitnud ja nüüd lastakse mul terve NÄDAL hommikust õhtuni selles toredas loovteraapia mullis olla. Imeline! Niiet esimesed tunnid-päevad olid  (ja tegelikult on siiamaani)  täis palju positiivseid emotsioone. Ehk esimesed OLULISED sammud tehtud: olen koolis sees, olen õiges kohas, nii südame kui mõistuse arvates ja valmis 100% kõike vastu võtma, nii palju kui vähegi oskan. Jess!