Nonii. Olen jõudnud omadega Küprosele Erasmuse välispraktikale. Tänane päev oli mega intensiivne- nii palju uut minu jaoks.
See on mu esimene lõunamaa-reis ja see lämbe märg soe nätske õhk mis siin on- no on ikka hoopis teine maailm. Ja juba lennukis oli põnev jälgida kuidas maastik muutus. Tumerohelised metsad asendusid pruunide liivamägedega. Lõpuks paistis sinine vahemeri ja Küprose lähis-ida maastik: kivine-liivane kuiv-krõbe maastik põõsanupsudega. Ja mäed! Oh kui teistmoodi ja uus. Midagi sellist pole ma kunagi varem kogenud. Ja ma ei arvanud, et see tunne ja arusaam ja kogemus nii.. eufooriline olla võib. Teen endale pai, et olin julge ja võtsin selle retke ette. Jess!
Siin saime veel kogeda geko-sisalikuga kohtumist, näha hiid-nahkhiire tiirutamist, tagurpidi liiklust, nagu inglismaal. Lisaks nägime juba banaanipuud, laimi ja sidrunipuid. Paradiislinnu lille kasvamas meie oma aias, lisaks jõulutäht, havisaba, sukulente, rosmariinipõõsaid. Nii palju uut avastada.
Homme lähme tutvume meie praktikakohaga ja esmaspäeval saame juba hooga tööle asuda.
Ja muideks: ma lubasin endale, et Küprosel teen kõik oma koolitööd ilusti lõpuni ja juba lennuki peal sain mitu tööd tehtud, jee. Jagan siia ka mõne valmis ja ühe pooliku töö:
Aja arvestus inimestel on natuke teine kui meil. Öeldakse küll kellaaeg, aga sellest ei peeta kinni, oleme seda tundnud siin vähema kui 24h jooksul vähemalt 3 korda. Teame, et see on siinse kultuuri osa ja seetõttu olime selleks valmis, aga no ikka väga raske on, ootamatult raske. Ei oska niisama passida, tahaks juba kuskile minna, midagi teha. Aga jällegi, arendan kannatlikust ja kui siin on see okei ja meie ka siis ju kuskile hiljaks ei saa jääda, siis `no stress` ja leian endale tegevust. Kirjutan blogi!
Nüüd saime teada oma plaanid, esmasp näidatakse meile praktikakohti ja ka muid vaatamist väärt kohti.
Täna oli ülilahe päev, selle tõestuseks on mul ette näidata üle 24000 sammu ja ägedad emotsioonid nii hommikusest kui ka õhtusest seiklemisest.
Siin on nii kerge end üle hinnata. Vaatad- meri paistab, järelikult on ju sinna kaks sammu ja no jalutada mulle meeldib! Päiksekreem on peal, müts peas, vesi kotis, mis see ära siis pole!
...aga ei! Mereni jõudsin, elu oli lill, aga tagasi tulla.. mäkke tõus, tuuleke kadus, asfalt õhkas kuuma. Jalad jaksasid, aga ühendus nende ja aju vahel hakkas kaduma. Kätesse tuli vibra. Aju oli imelik. Kõik hakkas kangesti ärevushoogu meenutama, tahtsin ma seda tunnistada või mitte. Leppisin endaga kokku, et jalad viivad mind sinna puu alla, kus on vari ja pink ja siis vaatame edasi. Jõudsin! Aga parem ei hakanud. Tuli leida plaan B. Koduni oli veel minna, nii mäge kui päikse paistust-paitust. Ütlesin kaaslastele, et tavaika, ma tellin takso, teen välja, minust pole asja. Aga ükski takso ei tahtnud tulla... Samal ajal mõtlesin, et misseolgu- mul pole ärevushoogu juba aastaid olnud ja mu oli ju mu vesi ja müts ja päiksekreem.. ja siis koitis! Millal ma sõin? Palju ma sõin? Ma olen endale päris korralik hantel- ilmselgelt on mul kütus otsas ja veresuhkur madal! Silmasin üle tee pisikest putkat- poodi! Saatsin meie ainsa meesterahva Rico pool-kindlasse surma mulle maiustust tooma. Poolkindel seetõttu, et tal oli selleks vaja ületada tiheda autoliiklusega maantee, millel autod sõitsid endiselt tagurpidi. Ja kui te vaid teaksite KUI raske on kõigepealt paremale ja siis alles vasakule vaadata! Aga Rico läks, ostis mulle kulla hinnaga jäätise, mis osutus mu elu parimaks jäätiseks üldse ja päästis vapralt mu poolsurmast. (kasutatud ilukirjanduslikul eesmärgil liialdusi-toim)
Ja toimis! Poole jäätis pealt olin taas oma kehas kohal ja värin kadus. Jess. Vahepeal, tänu eelmisele grupile, kes enne meid praktikal käis, sain takso ka tellitud ja KUI mõnus taksosõit see oli! Kujutage ette- must mercedes, nahk, kont, sõbralik kohalik taksojuht. Lükkasime end nagu silgud karpi ritta ja hindasime maksimaalselt elu ilusaid väikseid hetki vaikuses. Elu haprust ja sõprade vaprust. Ja et tuleb kindlat jätkata ka hindamist sokolaadiglasuuriga jäätiste ja mustade mersude vastu! (endiselt kasutan ilukirjaduslikke liialdusi- surmast oli asi kaugel, aga korra oli hirmus küll-toim vol2)
Aga õhtune seiklus oli ka lahe. Kokkuvõtteks: jalutasime Paphose kesklinna, olime turistid, sõime pitasid, tegime pilte ja ostsime suveniire. See, kuidas me tagasitee teise valisime ja mitu orgu ja mäge me pimedas ületasime ja kui palju äktsionit ja naeru ja lõbu oli, see jääb meie viie teada ja meeltesse. Esimene päev oli korda läinud maksimaalselt, andnud õppetunde mitte end üle hinnata ja õppetunni, mina meie armas Toomas juba ammu välja kraapis ja graafikatunnis paberile pressis: LIHTSALT TEE! Sest muidu ei oleks ma julgenud tulla ja olla ja teha. Ja saada! Kõigest kaks päeva siin olnud ja saanud olen palju!
Add comment
Comments